Mõned päevad tagasi sain ma vabatahtliku tunnistuse Madridi ametliku psühholoogiakolledži telefoniteenus. Nendel hetkedel “uus normaalne” See on olnud meeldetuletus vangistuse keerulistest hetkedest, selle aasta märtsist maini 2020. ja rahust (ajutine) tegelik, Arvan, et on paras aeg kogetu läbitöötamiseks. Ja neli sõna tulevad mulle selle sümboliks: kohustus, vastupidavus, alandlikkust ja teadlikkust.

Kui lukustus algas, oli minu põhiküsimus “Kuidas saan panustada??”. Ettevõttelt Espirales Consulting for Children oleme saanud palju taotlusi, millele oleme saanud osa võtta, Aga see on teise blogipostituse teema.. Aga, samal ajal, oli teine ​​mõõde, vabatahtlikust tööst, Mida sa pakkuda tahtsid?. Vahel palju teenuseid ja ressursse kes pakkus Madridi ametlik psühholoogiakolledž, mulle sobis väga hästi telefoni teel osalemine inimestega, kes seda vajasid. Sealt, Olen tundnud au kuuluda sellesse organisatsiooni, mis on olnud kodanikele lähedane nii palju, kui selle ressurss on võimaldanud.. Minu jaoks on see seotud psühholoogiaga, peale selle, et see on minu elukutse, eeldab ka a kohustus üksikisikute ja kogukondade heaolu poole. Oleme näinud paljude inimeste ja paljude erialarühmade pühendumust, ja see on olnud meie oma: pakkuda kuulamist ja tuge neile, kes seda vajavad.

Telefoniteenuse algus oli minu jaoks äge. Kõnesid polnud palju, aga jah pikk ja keeruline. Alates leinast inimeste surma pärast kuni tõsiste vaimse tervise raskusteni. Ja minu imetlus selle võime üle vastupidavus igast inimesest, keda teenisin. Mulle meeldib öelda “vastupidavus”, see sõna, mis meile psühholoogias nii väga meeldib. Aga “vastupidavus” see tähendab “vastu panna” ja “ümbertegemine”, ja ühe telefonikõnega inimese kohta sain näha ainult seda osa “vastu panna”. Kui näen praegust lõõgastust sanitaarmeetmete ees, meenub mulle iga inimene, kelle juures käisin, oma kannatuste tasemega, ja ma ei tea, kuidas nad selle üle elavad. Kas nad tunnevad pettumust, et sel ajal ei tehtud seda paremini?? Kas nad naudivad puhkust ja suhtlemist? Minu mälu on nende inimestega, kellel on nii halb olnud, ja et nad peavad leidma jõudu, et jätkata vastupanu ja, loodetavasti, vastupidavuse saavutamiseks ja uuesti ülesehitamiseks.

Kõik need kogemused on minus palju äratanud tagasihoidlikkus. Koroonaviirus on üldiselt üleskutse südametunnistusele, et inimestena arvestame sellega, kuidas meil maailmas läheb, ja otsime võimalusi paremaks muutmiseks. Minule, psühholoogina, kõik need kogemused eeldavad alandlikkuse ravi. Kannatust on nii palju, et ma ei suuda nendega toime tulla, vaid sellele, kes saabub, saabunud. On inimesi, kellel on vaimse tervisega nii palju raskusi, et ma ei tea, kuidas nendega kaasas käia, ja ma pean treenimist jätkama. Ja seal on nii palju asju, mida parandada, et mõnikord tundub see lootusetu, kuid minu kohustus on jätkata lootuse kasvatamist.

ja, veel üks kord, kogemus on olnud minu jaoks üleskutse teadlikkust. Inimlike kannatustega silmitsi seistes ei ole vaja olla mitte ainult professionaal, aga ka inimesena. inimlik kontakt, millest oleme kinnipidamise ajal nii palju puudust tundnud, on heaolu allikas (kui see juhtub tervetes suhetes). Psühholoogiline hoolitsus on olnud minu jaoks olemas, empaatiaga ja ka minu haavatavusega (aga võtan vastutuse selle eest, mida ma elan).

Ja kõik need kogemused toovad mulle nüüd tänulikkust, mõlemad COP Madridile, eriti need, kes on protsessi juhtinud, nagu need, kellel on olnud julgust helistada ja usaldada neid, kes neil osalesime. Tänan kõiki neid inimesi nende julguse eest.

Ja minu parimad soovid selle uue etapi jaoks.

F. Javier Romeo